Majanduskriisi prognoosimine – võimatu missioon?

Kuidas keegi seda ette ei näinud?

2008. aastal, kui aktsiaturud olid juba mõnda aega tugevas languses, küsis kuninganna Elizabeth II, kes kaotas ise tollal ligikaudu veerandi oma investeeringutest ehk 25 mln naela: „kuidas keegi seda ette ei näinud?“

Jah tõepoolest, nii võimast majanduskriisi ei osanud ette näha enamus majandusteadlasi ega erasektori ökonomiste. Rahvusvahelisel Valuutafondil sel kevadel valminud uurimus majanduslanguste prognoosimise kohta näitab, et enamikel kordadel ei ole osatud veel aasta enne majanduslangust seda ette näha: 22 aasta (1992-2014) jooksul 63 riigis toimunud kokku 153 majanduslangusest prognoositi kevadel aasta enne majanduslangust SKP vähenemist vaid 5 korral ning sügisel vaid 14 korral.

2004. aastal pidas Alan Greenspan, kes oli tollal USA keskpanga juht, eluasemeturul mulli tekkimist ja hinna moonutamist täiesti ebatõenäoliseks. 2005. aastal teatas aga Ben Bernanke, kellest sai järgmisel aastal keskpanga uus juht, et eluasemehindade kasv viitab hoopis tugevale majandusele. Mida ta sel ajal veel oligi. Oli ka majandusteadlasi, kes hoiatasid finantssüsteemis liigsete riskide võtmise ning kinnisvaraturul mulli tekkimise eest, mis kujutab majandusele tõsist ohtu. Sellised mõtted aga naerdi välja ja võimu juures olevad poliitikud neid kuulda ei võtnud, pidades neid ekslikeks.

Me kõik ilmselt teame tollase peaministri, Andrus Ansipi, arvamust 2008. aasta alguses, mil Eesti oli juba majanduslanguses, et „ kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada“. Vaevalt ta seda oleks tahtnud, kui ta oleks teadnud, mis tegelikult toimumas on ja mis hullem veel ees ootab. Ja ega siin Ansipit selliste sõnade eest süüdistada saagi, kui enamus ökonomiste ja akadeemilisi majandusteadlasi isegi ei teadnud veel täpselt, mis toimub. Küll aga tunnetasid seda hästi ettevõtjad, et midagi halba on juhtumas.

Me arvame, et meil on majanduskriisidest ja nende tekkimisest parem arusaamine. Me teame, et võlatasemed ja varahinnad on maailmas väga kõrgele tõusnud ja need kujutavad endast ohtu. Kuid kui kõrgele need tasemed võivad veel tõusta, et nendega seotud negatiivne risk realiseeruks? Ja mis selle riski käivitaja on? 2003.aastal ütles Nobeli preemia laureaat ja üheks mõjukamaks majandusteadlaseks peetud USA majandusteadlane, Robert Lucas , et majanduslanguse ennetamise keskne probleem on lahendatud. Aga tegelikult ei olnud. Milles siis probleem on? Ja miks on nii raske majanduskriisi prognoosida?

Majanduskriisi ettenägemist piirab hulk meist sõltuvaid ja sõltumatuid tegureid

Paljud majandusteadlased on pikalt arvanud, et majandus koosneb ratsionaalsetest üksikisikutest, kes tegutsevad täiuslikult toimival turul – see hoidvat ära majanduses mullide tekkimise või vähendavat seda võimalust. Paraku on inimeste ratsionaalsus üsna piiratud, mis muudab turud ebatäiuslikuks. Tegelikult kirjutasid juba 20 aastat tagasi kaks USA majandusteadlast, Andrei Shleifer ja Robert Vishny tabavalt, et „ turud võivad püsida ebaratsionaalsetena kauem, kui sa maksejõuline oled“.

Ebatäpsete majandusprognooside üheks probleemiks on konsensuse järgimine. Era- ja avaliku sektori ökonomistid kasutavad sageli prognoosimisel põhiosas sarnaseid andmeid, loevad sarnaseid majandusanalüüse ja vaatavad samu majandusuudiseid, käivad sageli sarnastel majanduskonverentsidel, kasutavad sarnast välisnõudluse prognoosi, mis on jällegi tehtud konsensuslikult ja kujundavad niimoodi omavahel kattuvaid vaateid eesolevate sündmuste kohta. Eelpool mainitud Rahvusvahelise Valuutafondi  uurimus näitas veel, et nii avaliku, kui ka erasektori majandusprognoosid on olnud väga ühesugused. Samuti toimub prognooside täpsustamine enamasti ühes suunas ja paranduste erinevused on marginaalsed. Kui sa erined oluliselt konsensusest, siis suhtutakse sellesse prognoosi ja prognoosijasse skeptiliselt. Tegelikult ei ole põhimõttelist vahet, kas näiteks Eesti majandusprognoos on järgmiseks aastaks 3%, 3,2% või 3,6%, sest niikuinii on SKP vaid arvestus (mitte fakt), mida statistikaamet pidevalt revideerib. Palju olulisem on hoopis teadmine, kas ja millal ootab ees majanduskasvu järsk ja suurem muutus.

Majandusprognoosid on muutunud ebatäpsemaks, kuna maailm on avatum, majanduses toimivad protsessid keerulisemad ning välised tegurid mõjutavad ühte riiki üha enam. Mida avatum ja väiksem on riik – näiteks nagu Eesti – seda suurem see välismõju on. Väga kiiresti on kasutusele võetud uuendusi nii tootmises kui ka teenustesektoris, mille mõju ja riske majandusele on raskem hinnata. Keskpankade massiivsed varaostuprogrammid on aidanud kaasa intressimäärade langetamisele ning varade hinnatõusule, kuid on muutnud raskemaks ka arusaamise, millist mõju võib intressimäärade tõus, koos mingisuguste täiendavate lisamõjudega, varahindadele avaldada.

Juba avaldatud prognoosid võivad mõjutada tavainimeste, investorite, ettevõtete käitumist ja muuta olemasolevaid tingimusi. Ehk, mõned prognoosid võivad osutuda isetäituvateks – vähemalt osaliselt. Samuti ei pruugi me õigesti hinnata tehnoloogia mõju majandusele – näiteks, kas, kui palju ja millal see hakkab suurendama tootlikkust ning koos sellega kiirendama majanduskasvu.

Majandustsüklitel võib ajalooliselt olla küll keskmine pikkus, kuid kuna iga tsükkel on olnud väga erineva kestvusega ja majanduslangus erineva sügavusega, siis ei anna see meile väga head selgitust, kui kaua praegune majanduse kasvutsükkel veel kestab. Samuti ei tea me seda, kui majanduslangus peaks tulema, kui sügav ja pikk see on. Igal juhul, tuleks aga arvestada, et praegune majanduse kasvutsükkel on kestnud juba väga pikalt (9 aastat) ning pigem paistab kasvufaasi tipp juba läbitud olevat. Majandustsükli langusfaas ei pea aga tingimata majandust langusesse viima.

Majandusteadlastel on jätkuvalt piiratud teadmised majanduskriisi prognoosimiseks

Majanduslangused ei ole maailmas kaugeltki haruldased. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel on viimasel paaril aastakümnel olnud maailmas riigid majanduslanguses keskmiselt 10-12% ajast. Majandusteadlastel on aga jätkuvalt üsna piiratud teadmised järgmise majanduslanguse või -kriisi täpseks ja õigeaegseks prognoosimiseks. Isegi, kui majanduskasvu järsk muutus võib olla ettenähtav, siis selle ulatuse prognoosimine on hoopis keerulisem ülesanne. Parimal juhul osatakse soovitada, millised poliitikad võivad majanduskasvu parandada või seda aeglustada või mida tuleks teha võimaliku majanduskriisi pehmendamiseks. Irooniliselt võiks ju öelda, et majanduslanguse ettenägemine annaks ökonomistidele korraliku rikastumisvõimaluse.

Artikkel ilmus Postimehes.