USA ja Hiina vastasseis – kas lootusetu juhtum?

Tegemist oli USA järeleandmisega, et mitte kiirustada 200 miljardi dollari väärtuses Hiinast tulevale impordile uue aasta alguses tollitariifide tõstmisega 10 protsendilt 25-le. Hiina lubas aga suurendada oluliselt importi USA-st, et aidata vähendada viimase kaubandusdefitsiiti. USA nii suur tollitariifide kergitamine algataks tõenäoliselt tõsisema kaubandussõja kahe riigi vahel, mis võib kahjustada ka maailmamajandust.

Mitmetes põhimõttelistes majanduspoliitilistes küsimustes on huvid väga erinevad

Kahjuks on kaks suurriiki väga erinevatel positsioonidel mitmetes põhimõttelistes majanduspoliitilistes küsimustes, nagu näiteks Hiinas riigiettevõtete subsideerimine, Made in China 2025 (MIC 2025) initsiatiiv või ka Hiina nn Siiditee (Belt and Road Initiative) arendamine. Nende teemade osas on väga kahtlane, et Hiina teeb piisavalt järeleandmisi.

Hiina pingutab maksimaalselt, et tõusta maailma majandusliidriks

MIC 2025 eesmärgiks on arendada Hiina tugevaks, kaasaegse majandusega riigiks. See tähendab riigitoetusi lennuki-, energia-, ravimi-, tehnoloogia jm tööstustele, et nendest saaksid globaalsed liidrid. Hiina on juba praegu teinud tehnoloogias suuri edusamme. Mõistagi näeb USA siin ohtu oma positsiooni pärast maailmas. Siiditee projektiga üritab Hiina oma mõju maailmas laiendada ja nõrgendada USA ja teiste arenenud tööstusriikide kohalolekut Aasias. Teatavasti on ka Eesti näidanud oma valmisolekut teha Hiinaga Siiditee arendamisel koostööd.

Hiina subsideeritud riigiettevõtete osalemine maailmakaubanduses rikub WTO reegleid

Ilmselt kõige enam vaidlusi on tekitanud Hiina majanduse sõltuvus riigiettevõtetest ja nende osalemine maailmakaubanduses. OECD andmetel kuulub Hiina kesk- ja kohalikele omavalitsustele 159 000 ettevõtet enam kui 40 miljoni töötajaga. Kui Hiina 2001. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO-ga) liitus, oli selle liikmesriikidel – eesotsas USA ja Euroopa Liiduga – ootused, et Hiinast saab peagi turupõhimõtete järgi toimiv majandus ja ta sobib siis paremini maailma vabakaubanduse reeglitega. Selleks andis lootust Hiinas valitsenud trend, mille järgi erasektor kasvas riigisektorist kiiremini ja oli ka oluliselt efektiivsem. 2013. aastal teatas president Xi, et annab Hiinas turujõududele määravama rolli ressursside paigutamisel. Riigisektori osakaal majanduses on pikemas tagasivaates küll oluliselt langenud, kuid siiani domineerib see raske- ja energiatööstuses ning transpordis, samas kui erasektor on rohkem esindatud ja tugevam tehnoloogias. Hiina on oma subsideeritud riigiettevõtete osalemisega maailmakaubanduses läinud vabakaubanduse põhimõtetega vastuollu. Samuti on Hiina keskpank manipuleerinud jüaani vahetuskursiga, millega on saadud soodustada eksporti või piirata importi.

WTO ei ole maailma kaubandussüsteemi korrashoidmisega hakkama saanud

Kui subsideeritud import ohustab riigi ettevõtete konkurentsivõimet ja töökohti, siis on WTO liikmetel õigus ennast tollitariifidega kaitsta. Lisaks on USA süüdistanud Hiinat tehnoloogilise oskusteabe ja intellektuaalomandi varguses ja USA ettevõtete turule sisenemiseks mittetariifsete tõkete seadmises. Need on sellised teemad, milles Hiinal ja USA-l on erinevad huvid. Miks peab olema Hiina nõus sellega, mis ohustaks tema majandusmudelit – eriti, mis puudutab riigiettevõtteid? Samas ei saa Hiina valitsus lubada riigi isoleerimist, kuna see pidurdaks majanduse kasvu ja muudaks komparteile keerulisemaks oma edusammude demonstreerimise. WTO peaks olema institutsioon, mis tagab mitmepoolse kaubandussüsteemi toimimise ja aitab muuhulgas lahendada ka kaubandustülisid. Sellega ei ole ta aga hakkama saanud. Viimases G20 kohtumise deklaratsioonis märkisid riigijuhid, et mitmepoolset kaubandussüsteemi tuleb parandada ja WTO-d reformida. Tegelikult on WTO reformimise vajadusest rääkinud USA, EL ja Jaapan juba varemgi.

Kokkuleppele mittejõudmine eskaleerib kaubanduskonflikti

USA ja Hiina kokkulepitud kolmekuuline vaherahu kaubandusküsimustes võib osutuda liialt lühikeseks, et nii põhimõttelistes küsimustes lahendus leida. Kokkuleppele mittejõudmine võib aga kaubanduskonflikti eskaleerida, külmutada kaubandusläbirääkimised ning lisada pingeid muudes, kahe riigi vahelistes, huvides.