Wai Sum Elenurm – Hong Kongist pärit naine, kes tunneb end Eestis kodusemalt

Wai Sum Elenurm – Hong Kongist pärit naine, kes tunneb end Eestis kodusemalt

Kirke Metsa 03.01.2019

Wai Sum Elenurm, keda sõbrad kutsuvad Emilyks on elanud viimased 12 aastat Eestis. Tema Eestisse kolimise põhjus on lihtne – abikaasa Eero Elenurm, kellega nad Glehni lossis kümme aastat tagasi abiellusid.

“Pulmas pidas üks minu abikaasa väga hea sõber kõne, kus ütles – “Palju õnne, Eero, Sul õnnestus naine Eestisse importida!” meenutas Emily ja naeris kogu südamest.

Täna elavad nad koos ettevõtjast abikaasa Eeroga Kristiine linnaosas ja neil on kolm last – 11, 6 ja 4-aastane. Lastega suhtleb Emily kantoni murdes, abikaasaga aga valdavalt eesti ja inglise keeles.

Seda, et elu kolme lapsega oleks kusagil mugavam kui Eestis, ei taha noor naine uskuda. Veel vähem kannatab kriitikat võrdlus Hong Kongiga. “Mu 6-aastane poeg läks siin iseseisvalt lähedal asuvasse kiirsöögikohta pelmeene ostma. Hong Kongis ei juhtuks seda mitte kunagi, see on mõeldamatu! Kui käisin seal perekonnal külas, siis tundsin tänaval kõndides väga suurt stressitaset. Eelkõige just laste pärast. Tundsin, et pean neist kogu aeg kinni hoidma,” võrdles Emily Tallinnat 7-miljonilise elanikkonnaga Hong Kongiga.

Kuidas kõik alguse sai?

Emily ja Eero kohtusid 2002. aastal Hongkongi ülikoolis, kus Eero vahetusüliõpilaseks oli. Emily õppis toona majandust ja finantsi ning Eero rahvusvahelist ettevõtlust. Pärast ülikooli lõpetamist töötas naine PriceWaterhouse Cooperis (tuntud ärikonsultatsioonide ettevõte). Abikaasa Eero aga sai töökoha rahandusministeeriumis ministri nõunikuna. ”Kaalusime erinevaid variante ja võimalusi. Lõpuks jõudsime järeldusele, et Eesti riigil on oma võlu. Võib-olla ongi olla parem suur kala väikses tiigis kui keskmine kala väga suures tiigis,” arutles Eero Elenurm.

Pärast kaheaastast pikamaasuhet otsustas Emily igaljuhul Eestile lähemale sõita ja asus Helsingi majandusülikoolis magistrikraadi tegema. Magistritöö kirjutamise ajaks tuli ta juba Eestisse ja kandideeris siia ka tööle.

Ta kandideeris vaid ühte kohta – Swedbanki – ja tal õnnestus kohe see töökoht ka saada.  Seda, et tööpäev algab kell 9 ja lõppeb juba kell 17, ei suutnud naine uskuda. Hong Kongis on endiselt tavapärased 12-13 tunnised tööpäevad.  Eestis on aga oluline töö ja eraelu tasakaal.

“Olin üks esimesi Hong Kongist pärit inimesi, kes tuli Eestisse tööle ja kogu viisamajandus võttis meeletult aega. Ühtekokku pidin 4 tundi selgitama, miks ma Eestis olen ja miks siin töötada tahan. Swedbank oli väga koostöövalmis ja aitas mind paberimajandusega nii palju kui suutis. Otsustasin, et kui saan tööviisa, siis jään Eestisse, kui aga mitte, siis vaatan edasi. Lasin saatusel oma elule suunda näidata,” meenutas Emily, kes ongi alates 2006. aastast töötanud ühes ja samas asutuses.

Kui algselt oli Emily sisuliselt ainuke välismaalt pärit töötaja, siis nüüd on pangas üle 50 inimese, kes on välismaalt Eestisse tööle tulnud. Tänu sellele on ta leidnud ka uusi sõpru. Just tänu tööle läks ka Eesti ühiskonda sulandumine mõnevõrra lihtsamalt. Eriti aitasid teda keeleõpingud.

“Töö on huvitav. Töötan tiimijuhina, Business Intelligency valdkonnas ja mind kannustab see, et pidevalt näen suurt eesmärki. Mulle meeldivad suured eesmärgid,” nentis Emily, kelle tiimis on 11 inimest nii Eestist kui Rootsist.

Positiivsed eestlased ja kilukarbi siluett

Võrreldes 12-aastase taguse ajaga on Eesti väga palju muutunud. Inimesed on muutunud avatumaks, räägitakse palju paremini inglise keeles ja suheldakse vabamalt.  Eluga Eestis on naine kiiresti harjunud.

Kui alguses segas teda ilm ja pimedad kuud, siis nüüdseks on ta ka sellega harjunud. Igal aastal veedab ta suvel kuu aega koos perega Hong Kongis ja olles seal kaks nädalat, igatseb juba koju tagasi. Eesti kliimast sinna minnes, tundub 30-40-kraadine kuumus talumatu. “Mõelge vaid, seal on 7 miljonit inimest Hiiumaa suurusel pinnal! Sellega pole lihtne uuesti harjuda!” naeris naine taaskord rõkkavalt.

Esimest korda Soomest Eestisse tulles avaldas talle muljet Eesti kilukarbi siluett ja vanalinn. “Mäletan hästi enda esmakordset külastust Eestisse. Läksime kiikuma ja mul õnnestus kukkuda kiigelt maha. Maandusin õnnetult kivile ja murdsin põlve. Pidin seepärast mõnda aega Mustamäe haiglas olema. Kui aga välja sain ja karkudega poes kõndisin, siis märkasin, kuidas inimesed mind jõllitavad. Pärast seda pole ma enam kiikunud,” meenutas naine muigamisi.

Eestlastest rääkides märkab ta eelkõige seda, kuidas suvel on kõik märksa õnnelikumad kui talvel. Võrreldes Hong Kongi inimestega, on eestlased vaoshoitumad. “Võib-olla oleme kohati isegi liiga avameelsed. Näiteks, kui keegi on vananenud, siis ütleme, et sa oled vananenud nii kiiresti. Või kui keegi on kaalus juurde võtnud, siis ütleme ka seda. Mu abikaasal oli sellega alguses väga raske harjuda,” võrdles ta.

Mis veel noort naist üllatas, oli see, et eestlased annavad niivõrd palju positiivset tagasisidet. Hong Kongis antakse vähem positiivset tagasisidet, kuigi tööd tehakse aktiivsemalt kui Euroopas. Ka on eestlased väga ühtehoidvad. Näiteks abikaasa vanemad võtavad Emilyt kui oma tütart. “Üks päev just naersin, kui nad helistasid ja küsisid, kuidas mul lend läks. Kui vastasin, et kõik läks hästi, siis nad kiitsid mind, et ma olen nii tubli. Kuidas ma tubli olen? Ema pole mind eriti tihti niimoodi kiitnud,” muigas Emily, kellele eesti toitudest ei meeldi vaid piimasupp ja kohupiim. Küll aga armastab ta verivorsti.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kui jätkate veebilehe sirvimist või vajutate „Jah, nõustun“ ikooni, siis nõustute küpsiste kasutamisega. Teil on võimalik loobuda antud nõusolekust igal ajal, muutes kasutatava seadme seadistusi ja kustutades salvestatud küpsiseid. Tutvuge ka meie meie küpsiste kasutamise eeskirjaga..