KUMA looja: milliseid vigu saaks alustav ettevõtja vältida? (video)
Öeldakse, et kikilips teeb mehe šikiks. KUMA liblikapross teeb aga iga kandja šikiks. Kas Sina tead kedagi, kes teaks kedagi, kellel sellist liblikat veel pole?
KUMA liblikaprosside taga on Mari Ojasaar. Liblikaid saab kanda nii naiseliku kikilipsuna, prossina, juukseehtena või kotikaunistusena. Kui esialgu tegi Mari liblikaid üksinda, veetes nii iga vähegi vaba hetke, siis nüüdseks on ta saanud endale ka abilised palgata. „Varem oli tavaliselt nii, et mul olid kõik meisterdamise asjad kogu aeg kaasas. Kui lapsega mänguväljakul olin, siis mina samal ajal meisterdasin tooteid,“ muigas Mari Ojasaar oma vastavatud stuudios.
Tänaseks on põlve otsas alustatud tegevusest välja kasvanud edukas ettevõte. KUMA liblikad ilustavad vähemalt esmapilgul iga teist Eesti naist ja neid saab osta nii valitud poodidest, erinevatelt messidelt, laatadelt kui ka KUMA Design veebipoest. Kuigi viie aastaga on Mari oma ettevõtte korralikult üles ehitanud, siis on ta teinud ka vigu, mida soovitab teistel alustavatel ettevõtjatel vältida. Mis need on?
1. Proovis oma jõududega hakkama saada
Kuigi alguses proovis Mari kõigega ise hakkama saada, siis üsna pea mõistis ta, et läheks samasuguse tempoga jätkates piltlikult öeldes „peast lolliks“.
„Alustav ettevõtja nagu ma olin, pidin alguses tegelema nii müügi, tellimuste, turustamise kui ka tootmisega. Kunstnikuna on kõige raskemad alati olnud just majandusliku efektiivsusega seotud küsimused. Kuidas luua tasakaal kunsti ja äri vahel? Õnneks leidsin partneri, kes tegeleb ja nõustab just alustavaid ettevõtteid ja tänu tema teadmistele oleme firmat edukalt arendanud. Mina aga saan loomingulise tegevusega tegeleda,“ avaldas Ojasaar, kes on palganud appi ka tublid käsitöömeistrid. „Mulle tõesti pakub rõõmu see, et saan käsitööd edendada ja meistritele pakkuda tööd. Kuna ma armastan käsitööd kogu südamest, siis väekeesid teen endiselt ka ise. Aga põhiaur kulub siiski tootearendusse.“
2. Ei võtnud kasutusele makseterminali
Väga hästi läheb Ojasaarel just messidel ja disainiturgudel. „Väga palju on neid, kes ütlevad, et neil kodus juba on liblikaid, aga tahaksid siiski juurde osta. Paljudel on kodus lausa 4-5 liblikat,“ muigas Ojasaar, kes toob oma järgmise veana välja selle, et ei võtnud õigel ajal kasutusele nutiterminali. „Võin julgelt öelda, et tänu terminalile teenime 50% enam, kui ilma terminalita. Oleme isegi teinud sarnase katse ja tulemused on hämmastavad!“
Seetõttu soovitab ta kõigil, kes mõnele messile lähevad kaasa võtta ka mugavalt taskusse mahtuv nutiterminal, sest alati on keegi, kes küsib, kas kaardiga saab maksta? „Üha vähem on neid, kes tahavad maksta sularahas. Inimesed lihtsalt ei kanna seda enam kaasas,“ kinnitas ta.
3. Ei alustanud juba varem
Kui Mari viis aastat tagasi liblikaprosside valmistamise ideest rääkis, siis vaadati teda kui unistavat kunstnikku, kelle idee üle vaid naerdi. Inimesed nägid selles peamiselt vaid hobialast väljundit. Tegelikult võinuks Mari oma ettevõttele täielikult pühenduda juba varem. „Kui sain emaks, siis mõistsin, kui hädasti vajan paindlikku töögraafikut. Ja siis mõistsin ka seda, et kui pühendun oma ettevõttele kogu täiega, siis saavutan ka edu,“ meenutas Mari Ojasaar, kes on järgmiseks eesmärgiks võtnud ekspordi.
Foto: KUMA
Uuri Swedbanki mobiilse nutiterminali kohta siit.
