Ütle oma lemmik slängisõna ja ma ütlen, mis võileib sa oled

Ütle oma lemmik slängisõna ja ma ütlen, mis võileib sa oled

Kirke Metsa 06.08.2018

P R O K R A S T I N A T S I O O N

Kuna mul on vabam pühapäev, otsustasin, et proovin homse varahommiku asemel kirjutada blogi valmis täna. Paraku puudus mul idee ja seetõttu läksin googeldama  „How to write a good blog post?“, ent seal olid kirjas kõik muud nõuanded peale idee. Järgmiseks vaatasin kolm episoodi „Sõpru“,kuigi olen kõiki episoode elus vähemalt kaks korda näinud. Lõpuks suutsin isegi voodis lamades Spotifyst meditatsiooni playlisti kuulata ja loota, et see toob minu hingesügavustest hea idee lagedale..

Minu jaoks suurim probleem blogi kirjutamise puhul on see põhjendamatu hääl mu sees, mis ütleb, et peaksin iga nädal kirjutama sellest, mida ma Swedbankis teen, sest see on praktikablogi. Kui aga töönädal juhtub olema rutiinne, kipun andma blogis kuiva ülevaadet nädala jooksul toimunust, mis pole teile põnev lugeda, ega mulle põnev kirjutada. Kuna ma seda ei soovi, otsustasin täna kirjutada hoopis enda jaoks aktuaalsest teemast, mis on ilmselt paljudele tuttav..

Töönädala põnevaim sündmus oli lõuna kahe Swedbanki juhtkonnaliikme ja praktikantidega

Mis sorti prokrastineerija sa oled?

Ma arvan, et enamik inimestest on prokrastineerimisega kokku puutunud ja ma ei püüagi väita, et seda ei tohiks mitte kunagi teha. Kui ikka vahel harva on vaja pool tundi äratuskella edasi lükata või mõni trenn vahele jätta, siis on see okei. Küll aga on teine asi see, kui juba iga väike tegevus kipub edasi lükkuma ja sa oled pidevalt enda peale pahane, sest nõudepesemise asemel on möödunud mitu tundi Youtube’i videosid vahtides. Või alustad kindlalt koolitöö kirjutamist ja järgmisel momendil on möödunud 5 tundi ning vastu vahib Buzzfeed’i test, mille käigus saad teada, milline võileib sa oled. See kõik kõlab kummaliselt, aga tegemist on justkui avaliku saladusega, sest kui ma kellegagi nendest asjadest räägin, siis on 90% võimalus, et minuga jagatakse sarnaseid lugusid.

Kui funktsioneerid, siis milles häda?

Ega see otseselt mu elu ei sega, kui kodu on paar päeva kauem sassis või trennisaali pole ammu külastanud. Need on asjad, millega ma võiksin vabalt elada, kui ma oleksin ise õnnelik. Küll aga häirib mind enim see, et elan pidevalt rahulolematuses iseendaga. Ma tulen koju, luban, et koristan ilusti kodu ära ja siis on mõnus olla. Tegelikkuses teen tunde muid asju ja olen enda peale pahane. Siis hakkan üldse mõtlema, et miks ma nii nõmedas kodus elan, kus on koguaeg sassis ja tolmune. Teistel ju ei ole!? Minul on raudselt mingi salakaval kodu, mis minu kiusamiseks produtseerib tolmurulle.

S T O P

Kui absurdselt võib üks inimene mõelda? Miks on vaja elada nii, et oled enda peale koguaeg pahane ja lõpuks mõtled juba mõtteid, mis ei meenuta just tervet mõistust?

(Vahemärkus: pildistasin pärast seda lauset 10 minutit enda kassi– prokrastineerimine kirjutades prokrastinatsioonist?)

Suva, et mul vähemalt miljon pilti temast päikeselaigus on. Iga uus on ju veel nunnum?

Igatahes tahaksin ma muuta enda käitumismustreid just sellepärast, et mitte olla pettunud iseendas ja tunda rahulolematust. Ma tahaksin olla see inimene, kes tulebki pärast tööd koju, koristab ära ja siis mõnuleb diivanil hea raamatuga või valmistab ise endale maitsva ja tervisliku õhtusöögi. Kui raske see olla saab!?

Kuidas siis ikkagi jõuda suurema rahuloluni?

Näiteks täna ärkasin ma juba kell kaheksa hommikul ja mõtlesin, et olen terve päev produktiivne. Järgmisel hetkel olin ma kell 12 diivanil, teinud ei olnud midagi, aga tundsin, et peaks vist lõunauinaku tegema. JA SIIS ma läksingi voodisse, uskudes, et just see on see, mida mul blogi kirjutamiseks vaja on. Minu õnneks hakkasin ma voodis igasuguste mõttetute Youtube’i videode asemel vaatama erinevaid motivatsioonivideoid. 20 minutit läks mööda ja ma otsustasin, et tulen üles ja hakkan ikkagi tegutsema. Panin paika eesmärgi, et üritan kuskil paar tundi blogiga tegeleda, sest siis saaks ma ka õhtut nautida ja mitte muretseda, et bogi on täiesti tegemata.

————————————————————————————————————————————————————-

Nüüd on järgmine päev, kell on kuus hommikul ja ma kirjutan edasi, sest eile tuli vahele üks õhtusöök. Aga see ei heiduta mind praegu üldse, sest ma kirjutasin juba eile kella neljaks väga palju ära ja mind ootas ees teema, millest ma hea meelega edasi kirjutan.

Kuidas edasi?

  • IMPULSS – mulle meeldib väga, kuidas räägib Mel Robbins oma kõnedes sellest, et tema ei usu motivatsiooni tõstmisesse. Inimene ei ole ehitatud selliselt, et ta tahaks teha ebameeldivaid asju enda jaoks, aga sellega tuleb leppida, et täiskasvanuna peab olema endale lapsevanemaks. Ilmselt on ka palju teisi life coach’e, kes sarnast juttu räägivad, aga temalt kuulsin ma esimest korda 5 sekundi reeglist. See on midagi sellist, et kui inimene mõtleb midagi, siis on tal aega ainult see väike hetk, et oma mõtte järgi tegutsema asuda, sest pärast seda hakkab aju su tegutsemist takistama. Mulle tundub tema jutt hästi loogiline, sest ma olen miljon korda seda tundnud, et ma lasen mingi impulssmõtte käest ja lähen kergema vastupanu teed. Soovitan soojalt tema TED ettekannet vaadata. Lisaks on teinud ülimalt hea ja naljaka TED kõne samal teemal Tim Urban – vaadake seda ka!
  • TÄHTAJAD – ma olen ikka ja alati olnud näiteks koolitöödega viimase minuti inimene, aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti, sest mingite asjade puhul toimib viimane minut minu jaoks kõige paremini. Küll aga on mul raskusi asjadega, millel ei ole viimast minutit nagu näiteks koristamine, trenn, õigesti söömine jne. Sellepärast panin ka eile blogi kirjutamiseks kindla tähtaja, sest muidu oleks ma lükanud kogu kupatuse jälle tänasesse hommikusse. Muidugi on igast enda seatud tähtajast võimalik mööda astuda, aga vahel tuleks olla karm ja kinnitada enda ajule, et sinu antud tähtaeg on sama oluline nagu kellegi teise antud.
  • PÄEVAPLAAN – lisaks tähtaegadele aitab minu arust see, kui paned päevaplaani paika ja kirjutad selle kuskile paberile või märkmikusse üles. Kui sa oma ajule hommikust saati korrutad, et õhtul pärast tööd on trenn, siis tal ei jää midagi muud üle, kui see lõpuks ka enda päevakavasse lisada ning sellega leppida. Lisaks aitab päevaplaan kaasa siis, kui momendiks tekib suur motivatsioon tüütuid asju teha. Kui sul on kirjas kõik need asjad, mida on vaja teha, siis on hästi lihtne võtta nimekiri ette ja tegutseda. Kui tegevusi planeeritud ei ole, siis jõuab aju mõtlema hakata ja siuhti on motivatsioonihetk kadunud.
  • TAHTEJÕUD – ma olen päris kindel, et mulle ei hakka kunagi hullult meeldima nõudepesemine ja kui mulle miski ei meeldi, siis ei ole ma ka motiveeritud seda tegema. Mis aga mulle meeldib? Puhtus ja rahulolu sellest, et mul on kodus mõnus olla ning miski ei kripelda sees. Selleks, et head tunnet saada, peavad olema nõud pestud. Ehk siis minu arust tundub loogiline, et tuleks konkreetselt välja mõelda, mida sa tahad ja siis suunata oma mõtted sellele. Kui ma tulen koju ja mõtlen, et ma tahan nõud ära pesta, siis aju ei võtaks seda väga tõsiselt ja suretaks selle mõtte ilmselt kiirelt välja. Kui ma aga kinnitan talle, et tahan veeta õhtut mõnusas kodus, siis ta usub seda, sest mu soov on siiras ja teeb minuga kergemini koostööd. Tundub loogiline?
  • BALANSS – usun sellesse, et kõik võiks olla tasakaalus. Ei ole mõtet olla koguaeg orav rattas ning mitte lasta enda ellu ka natuke naudinguid, sest mis mõte siis kõigel on? Lihtsalt tuleb mõista, et ei saa ka ainult naudingute teed minna, sest mingi hetk muutub see laisklemiseks ja siis on jälle tuju paha ja elukvaliteet halvem. Mina kipun tihti äärmustesse laskuma, sest mu iseloom on veel nõrk, aga ma üritan tööd teha selleks, et elada tasakaalus.

Kõige olulisem on aga see, et tuleb vastu võtta kindlaid otsuseid enda peas. Kui ei ole enam soovi tunda ennast halvasti, siis peab tahtma tunda ennast hästi. Ma võin öelda küll, et ma ju tahangi ennast hästi tunda, aga ometi elan enda tavalise elumustri järgi edasi ning head enesetunnet ei paista kuskil. Selleks peab ära otsustama, kas ma olen nõus pingutama selleks, et minu hea enesetunne oleks jätkusuutlikum või ma tahan edasi laiselda ning elada nõiaringis, kus näiteks kiirtoitu süües on 10 minutit hea olla, aga pärast jälle tükk aega ebameeldiv. Paraku on täiskasvanuelu heade külgedega kaasas ka see tõsiasi, et ennast peab ise distsiplineerima, sest vanemad ei tee ebameeldivad otsuseid sinu eest ära. Üks asi, mis mind veel aitab, on see mõte, et kunagi pean ka mina oma pere eest hoolitsema. Kui ma aga enda eest hoolt ei kanna, siis ei saaks ka kahepalgeliselt öelda lapsele, et söö tervislikult ja ise mugin kõrval šokolaadi. Kõige parem on ikka olla ise selline inimene nagu sa tahaksid, et ka laps tulevikus oleks, eks? Jälle loogiline asi minu arust..

Üks täiskasvanuelu häid külgi on näiteks see, et reedel saab kolleegidega Tartusse trippida

Mu eesmärk ei ole otseselt kirjutada eneseabi blogipostitust, aga vahel tuleb enda jaoks mingid arusaamad välja kirjutada ja kui see peaks ka kellelegi teisele kasulik olema, siis seda toredam. Kuna ma rääkisin ka sellest, kuidas asjad peaksid tasakaalus olema, siis vahepeal sotsiaalmeedias uudistamine ei tee mitte midagi halba. Üks asi, mida uudistada, on kindlasti meie Instagram, sest tegime meemikonkurssile korraliku upgrade’i. Nüüd on võimalus osaleda ka teises kategoorias, kus saab teha lihtsalt paroolikaardi teemalise meemi ja auhinnaks on iPhone X. Kui su peas on nüüd esimene mõte, et: „oh, teeks ära, äkki ma võidan uue telefoni“, siis ära mõtle üle 5 sekundi! Kui sa jääd mõtlema ja ei tegutse, siis pärast sa vaatad, et sina oleksid võitjast palju parema meemi teinud ja kahetsed, et ei tegutsenud. Kui midagi kaotada ei ole, siis on ju eriti lihtne võitmise nimel pingutada?

Produktiivset ja mõnusat nädalat kõigile!

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kui jätkate veebilehe sirvimist või vajutate „Jah, nõustun“ ikooni, siis nõustute küpsiste kasutamisega. Teil on võimalik loobuda antud nõusolekust igal ajal, muutes kasutatava seadme seadistusi ja kustutades salvestatud küpsiseid. Tutvuge ka meie meie küpsiste kasutamise eeskirjaga..