Minu säästmise teekond – Nele lugu

Artiklisari “Minu säästmise teekond” tutvustab Facebooki rahatarkuse grupi #Kogumispäevik aktiivseid liikmeid, kes räägivad, kuidas nemad oma eesmärkideni on jõudnud.

 

Raha kogumine ja kulutamine on minuga kaasas käinud juba päris pisikesest tüdrukust peale. Kuigi taskuraha ei ole ma kunagi saanud, siis näiteks sünnipäevadeks ja muudeks puhkudeks saadud raha hoidsin alati suure hoolega ja mõtlesin kõik kulutused läbi.

Meil oli peres palju lapsi ja ema pidi sisuliselt üksinda meid toitma ja riided selga hankima. Kuu lõpus oli raha alati otsas ja seetõttu ka toidulaud üksluine. Tänu sellele kogemusele otsustasin varakult, et suurena hakkan väga hoolega oma kulusid planeerima ja teen sellised karjäärivalikud, mis annavad korraliku sissetuleku.

Esimese iseseisva raha planeerimise kogemuse sain kohe pärast põhikooli lõppu kui hakkasin elama kodust eemal ja pidin kõik oma kulud katma toitjakaotuspensionist ning peretoetusest (praeguses vääringus 64€). Õnneks üüri ma maksma ei pidanud, aga sellest summast pidin ostma riided, toidu, hügieenitarbed, maksma sõidukulud, ostma kooliasjad ja veetma ka oma vaba aja.

Lihtne säästunipp

Kui kuulsin, milline saab olema minu kuu-eelarve, siis nutsin omajagu. Olin ahastuses, sest arvasin, et sellise summaga pole võimalik ära elada.

Kuu lõpus aga selgus, et mul jäi suure koonerdamise tulemusel 100 krooni (u 6€) ülegi. Pärast seda oli selge, et rahaga hakkama saamine ei ole probleem. Tuleb vaid hästi planeerida ja kõik kulutused ära jaotada. Kõigepealt on vaja teada sissetuleku suurust ja siis võtad maha vältimatud kulud. Ülejäänud summa jaotad ära nende päevade peale, mis on uue raha laekumiseni jäänud.

Elu läks veel lihtsamaks kõrgkoolis, kuna siis sain hea õppeedukuse eest ka stipendiumi. Kuivõrd olin valinud rakendusliku kõrghariduse, siis valisin kõik praktikakohad väga erinevad, et saaksin hea ülevaate, kus ma ennast tulevikus tööl näeksin. Eelviimase praktika ajal tehti mulle ettepanek samasse kohta tööle jääda.

Teadupärast avab aga stabiilne töötasu hoopis uue maailma – saab hakata lubama endale asju, milleks  tegelikult raha ei ole. Nii sai võetud endale krediitkaardid, järelmaksud, väikelaenud. Õnneks muidugi mitte kõik korraga, aga väga palju aastaid oli nii, et pärast palgapäeva jäi kohustuste tasumise järel väga väike summa arvele. Õnneks varasemate aastate kogemused olid õpetanud terve kuu ka 100-200€ eest ära elama.

Selle aasta alguses torkas mulle silma Facebookis Kogumispäeviku grupp ja seal esitatud aastane väljakutse. Vaja oli kokku panna oma tiim, kellega kuust kuusse erinevaid väljakutseid vastu võtta. Õnneks meil oli kahe sõbrannaga juba loodud Facebookis grupp nimega R.U.N, mille eesmärk oli leida ja kaasa lüüa erinevatel üritustel. Seega pikalt kaasa löömise osas me ei mõelnud. Oli selge, et meil kõigil on vaja võtta fookusesse oma kulud, suurendada sääste ja seada konkreetsed finantseesmärgid.

Kogumishoius aitab

Minu säästmise viis on kombineeritud erinevatest osadest. Mul on tehtud kogumishoius, kuhu igal kuul kannan püsimaksega umbes 5%. Teine säästmise tee on see, et ma ei lase tööandjal arvestada endale tulumaksuvaba osa, vaid saan selle ühe korraga veebruaris tulumaksutagastuse näol.

Et veelgi suurendada tagasisaadavat tulumaksu ja lüüa kaasa heategevuses, siis olen teinud Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile igakuise püsikorralduse. Kuna ka III pensionisamba sissemaksetelt saab riigilt 20% tulumaksuna tagasi, siis läheb minu palgast iga kuu ka umbes 5% pensioni tarbeks. Tulumaksutagastuse summa panen kogumishoiusele. Nii on mul olemas puhver ootamatusteks, aga saavad kaetud ka suvised reisiplaanid.

Raha koguneb iseenesest

Kuivõrd väga suurt puhvrit mul veel ei ole, siis olen kindlustanud ära oma kodu ja elu, et vältida ootamatult suuri kulusid näiteks naabrite ees või seda, et minu pere peaks hakkama minu kohustusi tasuma.

Loomulikult kaalun väga hoolega iga ostu. Suurema osa ajast teen toitu kodus ja võtan ka lõunaks tööle kaasa. Autot kasutan üksnes siis, kui kaasnev ajavõit tõesti kaalub üles suurema sõidukulu.

Minu 2019. aasta eesmärkideks said oma kasutatud krediitkaardi limiidi tagasimaksmine ja uuesti mitte kasutusele võtmine, suvise perereisi tarbeks raha kogumine, stabiilselt nn hädaabifondis vahendite suurendamine ja teise auto remont.

Täna saan öelda, et täpselt tähtajaks sai krediitkaardi limiit makstud, kuna see eesmärk oli otseselt seotud tulumaksutagastuse rahade laekumisega. Ka suurem osa suvise reisi ja hädaabifondi rahadest tuli just Maksuametist. Ma ei plaani krediitkaardist siiski loobuda, sest kogu pere reisikindlustus ja ostukindlustus kallimatele ostudele on sellega kaasas. Nüüd kannan palgapäeva järel eelarvet koostades igapäevasteks ostudeks mõeldud raha sinna peale ja teenin oste tehes punkte, mille eest omakorda vajalikke tooteid ja teenuseid tellin.

Olen väga rahul, et minu poolt kasutusel olev taktika töötab – raha koguneb justkui iseenesest ja mul ei ole võimalustki seda ära raisata. Ka minu lapsel on oma pikaajalised ja lühiajalised kogumise eesmärgid. Suureks abiks raha teemade selgitamisel oli raamat „Tom õpib rahamängu“. Huvitav on see, et tegelikult oli lapsel juba enne selle lugemist niiöelda kolm kassat- kulutamine, säästmine ja heategevus nagu selles on soovitatud teha.

Kogumispäevikust saadud suurimaks nipiks pean sealt saadud tabelit, kuhu tuli oma eesmärgid kirja panna koos tähtaja ja summadega. Varem tundus mulle, et kui oma peas mõtlen asjad läbi, siis see on piisav. Tegelikult tuletab külmkapi peal olev tabel seatud sihte paremini meelde ja aitab rajal püsida. Kahtlemata on kogu Kogumispäeviku grupp üks hindamatu nippide varaait väga pikaks ajaks!