Psühholoogiadoktor: inimene on palju ebaratsionaalsem, kui arvab

Psühholoogiadoktor: inimene on palju ebaratsionaalsem, kui arvab

Autor: Eva-Maria Kangro, psühholoogiadoktor ja ettevõtja

Harjumusi jätkatakse viimase piirini

Vanadest harjumustest, nagu paroolikaardi kasutamine, ei taheta loobuda isegi parema variandi heaks. Olgu tegemist tervise, suhete, tööelu või muuga, harjumused on visad. Seda isegi siis, kui teistmoodi käitumine või uute vahendite kasutuselevõtt tõotab mugavamat ja ladusamat minekut.

Võtame näiteks pangateenustele ligipääsuks mõeldud paroolikaardid, mis on peatselt kehtivust kaotamas, kuid mida suur hulk inimesi endiselt kasutab. Paroolikaartide funktsionaalsus on uudsete autentimisvõimaluste kõrval piiratud. Kuid miks siiski eelistatakse tuhmiks kulunud numbrite veerimist kaardilt, samas kui mobiil-ID on vormistamise kaugusel? Selge see, et teinekord on küsimus piiratud infoväljas, vahendites ja oskustes. Kuid enamasti seisab asi muus – harjumuse jõus.

Rutiin on psüühika jaoks tegelikult väga vajalik

Rutiin aitab hoida asju peas kontrolli all ja toetab kindlustunnet. Seejuures pole sugugi vähetähtis ka rituaali ilu ja tähendus. Mina isiklikult olen arhailise mokakohvi austaja, mis loob meie peres hommikumeeleolu juba 13 aastat. Võlu seisneb just kohvikeetmise protsessis. See on moodsate võimaluste kõrval põhimõtteliselt kilplaslik: vana kohvipaks tuleb esmalt sõelast välja koputada, kann pesta, oad jahvatada (see jumalik lõhn!), kohvipuru kinni patsutada, kann hoolikalt kinni keerata, tulele asetada ja mulksumist ootama jääda. Et lõpuks saada see esimene lonks. Jah, kohv tõesti ka maitseb hästi, aga olles aus – tähendust loob eelkõige kogu protsess.

Rituaalne võib olla ka käik internetipanka, nagu minu lähiringis hiljuti ilmnes. Sa võtad kätte paroolikaardi ja tunned justkui aristokraatlikku rahu, kui numbreid lahtrisse toksid ja seejärel rahamaailma sisened. Sümpaatselt käegakatsutav vahelüli ses kiirustavas ja pidevat tagasisidet nõudvas maailmas.

Harjumustel on veel üks oluline roll – need võimaldavad meil kiirelt otsustada ja tegutseda. Kui oled tegemas toidupoes oma tuttavat ringi või on käsil õhtune hambapesu, siis see on täpselt see. Kaalutlevast arupidamisest mõttekam on nii mõnigi asi lihtsalt joonde ajada.

Inimene on oma harjumuste truu kinnistaja

Kinnistamises seisnebki harjumuste püsimine. Ehk neuroteaduste vaatevinklist: igasugune mõttetegevus, tunded ja käitumine saab toimuda tänu närvirakkude omavahelistele seostele. Me loome, kasutame ja ka uuendame neid kogu elu vältel. Mida enam ühte seost korrata, seda tugevamaks ja automaatsemaks see muutub. Vilumus ja pühendumine on seega töötundide küsimus nii heas kui ka halvas. Sul on võimalik saada meisterlikuks pianistiks, osavaks inseneriks, aga ka ennastunustavaks liigtoitujaks või muretsejaks, kui piisava järjekindlusega harjutad ehk seoseid kinnistad.

Aju eelistab sissetallatud rada

Harjumuspärase ebamugavus ületab harva hüpoteetilise kasu, mida võib pakkuda uudne ja tundmatu. Inimene on olemuselt ebaratsionaalsem, kui me endale ehk tahame tunnistada. Meie otsused põhinevad väga paljuski alateadlikul tulu-kulu analüüsil, mille kriteeriumiks on ühelt poolt vahetu hüve ja teisalt hirm. Kui on valida, kas talitada nii nagu alati või riskida määramatusega, siis psüühika jaoks on kindlam ikka esimene variant. Umbusk uuenduste puhul on peamiselt seotud hirmuga, et seni toimiv võib kontrolli alt väljuda. Parem kindel ja järeleproovitud kui uus ja võõras.

Uue kasutuselevõtt nõuab pingutust

Iga kord, kui tuleb mugavustsoonist väljuda ehk pingutada uue õppimise nimel, ilmub pähe küsimus: mis sest kasu on? Sageli ongi kasu puhul võimalik midagi asjakohast otsustada alles siis, kui muutust on mitu korda omal nahal katsetatud. Isiklik positiivne kogemus on kõige truum tõestus pingutuse äratasumisest.

Unustada ei saa naabrinaise fenomeni

Inimene on ikka võimeline õppima teiste kogemusest, kuid eelkõige selliste teiste, kes on endasarnased. Üks asi on see, kui insenerid mõtlevad välja kasuliku äpi tervisenäitajate seiramiseks või pangatoimingute tegemiseks. Spetsialistid muudkui seletavad ja tunnustavad. Ja sina hindad: „Tore, vaat, mida kõik välja ei mõelda!” Aga asi on teine, kui sinuga sarnased inimesed neid uusi võimalusi juba kasutavad ja mugavust kiidavad. Sealt katsetamiseni on juba oluliselt lühem samm.

Millisel juhul oleme valmis oma harjumusi muutma?

Kõlab ehk karmilt, aga tõhusaima tõukena toimib olukord, kus muud ei jää üle. Kui sinu elus püsimine sõltub kindlast toitumiskavast, siis sa lihtsalt ei pista suhu seda, mis tapab. Oled fakti ees ja kohaned.

Kuni püsib võimalus harjumuspärasega jätkata, inimene seda võimalust ka kasutab. Niisiis ei ole alati lahendus mitte pikk eelhäälestus ja mõttega kohanemise aeg, vaid keskkonna loomine, mis soosib uue harjumuse kujunemist.

Teine loomulik viis kuidas ergutada jaatavat meelestatust vajalikuks muutuseks, on tuua muutusest saadav kasu võimalikult lähedale. „See tasub ära” on lõpuks argument, mis paneb meid muutust aktsepteerima ja ajus kinnistama.

  • Eks inimene on ikka võimeline õppima teiste kogemusest, kuid eelkõige selliste teiste, kes on endasarnased.
  • Sul on võimalik saada meisterlikuks pianistiks, osavaks inseneriks, aga ka ennastunustavaks liigtoitujaks või muretsejaks, kui piisava järjekindlusega harjutad ehk seoseid kinnistad.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. augustil 2018.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kui jätkate veebilehe sirvimist või vajutate „Jah, nõustun“ ikooni, siis nõustute küpsiste kasutamisega. Teil on võimalik loobuda antud nõusolekust igal ajal, muutes kasutatava seadme seadistusi ja kustutades salvestatud küpsiseid. Tutvuge ka meie meie küpsiste kasutamise eeskirjaga..