Kuidas käituda keskkonnasõbralikumalt?

Keskkonnateadliku käitumisega on sama probleem, mis pikaajaliste finantsotsuste ja tervisekäitumisega: need ei anna kohe käegakatsutavaid tulemusi. Nii nagu on raske mõista, millised tervisehädad jäävad kümne aasta pärast olemata, kui toitun praegu tervislikult ja liigun rohkem, on ka keeruline hoomata, millised keskkonnaprobleemid jäävad olemata või suurenemata, kui liiklen praegu auto asemel jalgrattaga või loobun plastikpakenditest. Seepärast ei kipu inimesed oma igapäevavalikuid keskkonnamuutustega seostama.

Naabrist parem!

Sotsiaalsed normid ja kirjutamata reeglid, kuidas kogukonna liige käituma peaks, mõjutavad meie käitumist kõikvõimalikes kontekstides, tahame me seda või mitte. Neid norme saab heas mõttes ära kasutada. Näiteks on elektritarbimise vähendamiseks saadetud elanikele kiri infoga, kui palju selle piirkonna inimesed kuus keskmiselt elektrit kulutavad. Tulemusena on üle keskmise kulutanud inimesed hakanud tarbima vähem elektrit. Vältimaks bumerangi efekti („olen tublim kui keskmine minu tänava elanik, seega võin rohkem kulutada“), lisati keskmisest vähem elektrit tarbinute kirjadesse tunnustav naerunägu. Nii kahanes kogu piirkonna elektritarbimine.

Sarnase näitena, kui ühes hotellitoas oli teade, mille järgi on inimesed justnimelt selles numbritoas kasutanud käterätikuid mitu päeva, koos üleskutsega nende keskkonnasõbralike inimeste eeskuju järgida, tõusis rätikute uuesti kasutajate arv 41%. Tajume sellist konkreetset üleskutset kui teadet, kuidas minusugused inimesed käituvad, mistõttu kohandame ka enda käitumist. Kui aga teade on anonüümne ja ilma võrdlusmomendita – „Kaitske keskkonda, jättes rätikud välja vahetamata“ – ei kõneta see meid.

Kas nii teevad kõik või ainult mina?

Kolmas näide sotsiaalsete normide mõjust keskkonnakäitumisele on pärit Arizona rahvuspargist. Seal kippusid inimesed suveniiriks kaasa korjama väärispuidu tükikesi, kahjustades hinnalist metsa. Seepärast oli üles pandud keelumärk puutükke korjavatest inimestest ja juures info, et rahvuspargist tassitakse iga aasta tükk haaval minema 14 tonni väärispuitu. Lisatud oli illustratsioon mitmest puutükke korjavast inimesest, punane kriips peal. Paraku mõjus see kui kirjeldav sotsiaalne norm – kõik teevad nii. Teadlane Robert Cialdini otsustas asjale läheneda teisiti. Ta pöördus külastaja poole palvega mitte võtta ainumastki puidukildu, illustreerides seda keelumärgiga, millel oli kujutatud üksainus puutükki võttev inimene. See näitas, et suveniiri võttes oleksin ainus vääralt käituja. Tulemusena kahanes puidunäppajate arv neli korda.

Vastastikkuse põhimõtte kasutamine

Kui keegi on meile midagi kinkinud või teene teinud, tunneme kohustust vastata samaga. Selle vastastikkuse põhimõttega (reciprocity) saab inimeste käitumist suunata. Cialdini tegi katse hotellides, kutsudes kliente kolmel eri viisil üles kasutama käterätikuid veel ühe päeva. Esimene teade soovitas säästa keskkonda, teises lubati, et hotellikett annetab iga päeva eest puhastusteenuste arvel kokku hoitud summa heategevuseks, ja kolmas ütles, et hotellikett on summa juba annetanud ja palub nüüd aidata seda kulutust tasa teha, kasutades rätikuid veel ühe päeva. Kõige tõhusamaks osutus viimane, vastastikkuse põhimõttele rõhuv teade.

Puhtas keskkonnas reostame vähem

Meid ümbritsev keskkond suunab meid teatud viisil käituma. Katsed on näidanud, et puhtale tänavale ei loobita prügi maha. Niipea aga, kui seal leidub natukene rämpsu, hakkavad inimesed sodi kergekäeliselt maha loopima. Ameerikas korraldati katse ühe ostukeskuse parklas. Kojamehe vahele pisteti reklaamleht ja vaadati, mida inimesed sellega teevad. Kui parkla oli puhas, viskas suurem osa selle prügikasti või võttis endaga kaasa. Kui aga parklas vedeles juba sodi, kippus reklaamleht suurema tõenäosusega maha lendama.

Selged, mõõdetavad ja konkreetsed teod

Meil on kergem leida motivatsiooni, kui meil on selge, mõõdetav ja teostatav eesmärk ning saame oma tegudele kiiret tagasisidet. Õnneks on palju keskkonnakaitsealgatusi, mis meid ses osas aitavad. Näiteks Suurbritannia algatus #2minutebeachclean kutsub üles iga kord randa sattudes veetma kaks minutit sealt prügi koristades. Kaks minutit pole just pikk aeg ega ole ka liiga kurnav. Samas on see selgelt mõõdetav ja konkreetne tegevus. Saamaks tagasisidet ja kaasamaks enam inimesi, kutsuvad nad üles oma rannakoristuse kohta tegema sotsiaalmeediapostituse, lisades sellele vastava teemaviite. Nii saab inimene oma ülesandest täpselt aru ja saab selle eest kohe ka tunnustada.

Teine sarnastel teguritel põhinev algatus on #dogplogging (vaata ka #dogploggingEST). Nemad kutsuvad koeraomanikke igapäevastel jalutuskäikudel prügi üles võtma ja koristatud sodiga pilte postitama. Kui iga koeraomanik iga päev natuke koristab, saavad pargid ja metsateed üsna puhtaks. Puhtasse keskkonda on aga vastutustundetumal inimesel raskem prahti loopida.

 

Leonore Riitsalu on MTÜ Rahatarkus kaasasutaja.