Marju Lauristin: teravalt ja teraselt Euroopast ja Eestist

Taivo Paju Taivo Paju 15.12.2016

Sel sügisel astus Privaatpanganduse klubis üles Marju Lauristin – professor, Euroopa Parlamendi liige, Eesti mõjukaim poliitik 2015. Teraselt ja teravalt võttis ta euroliidu ja eestlaste olukorra kokku. Marju Lauristini jutust tegi märkmeid Taivo Paju.

Minu jaoks on need kaks ja pool aastat Brüsselis olnud tõeline ülikool. Ma tõesti ei arvanud, et minu elukogemusega ja selles eas on veel võimalik õppida nii palju uut. Seetõttu soovitaksin igaühel, kes Eestis midagi otsustab ja plaanib, tutvuda lähemalt sellega, kuidas Euroopas rattad ringi käivad. Uskuge, see käib sootuks teistmoodi, kui siit Eestist paistab.

Me oleme harjunud endast arvama, et oleme väga kiired, toredad, läbipaistvad ja arukad, mõtleme maailmatasemel jne. Ma käin Brüsseli ja Tallinna vahet iga nädal, esmaspäeva hommikul lähen ja neljapäeva keskööl tulen. Koduteel on mul alati tunne, et sõidan ajamasinaga. Ja kahjuks ei sõida see ajamasin mitte edasi, vaid tagasi.

Miks? Sest väga paljud asjad, milles on Euroopas kokku lepitud ja mida juba ellu viiakse, pole Eestisse üldse jõudnudki. Samuti valitseb siin tunne, et Brüssel on kusagil kaugel ja see, mis seal toimub, meid eriti ei puuduta.

Tõsi, praeguses Euroopas on fookus meie maanurgast tõesti väga kaugel. Aga see pole ainult Eesti-Läti-Leedu probleem, vaid ka Soome ja Rootsi ei paista Euroopasse eriti ära. Euroopa mured on põhiliselt Vahemere ümber ja lahendusi pakuvad väga kõvahäälselt lõunamaalased.

Põhjamaade hääl on väga-väga nõrk. Ja sageli ei teegi põhjamaalased häält, nosivad vaikselt oma pirukat ja loodavad, et küll seda jätkub kõigile. Me Eestis oleme kahjuks selle Põhjamaade hoiaku väga hästi omandanud.

Euroopa Liitu astumine on eestlastele psühholoogiliselt väga halvasti mõjunud. Kui olin minister, kehtis meil reegel, et ministrile võib igaüks vastu vaielda ja ministri uks on alati lahti. Iga inimene oli sõna otseses mõttes lõppotsustaja. Meil ei olnud võimalik palgata mitut korrusetäit inimesi, kes vastutust jagaks. Igaüks, kes asjaga tegeles, oligi selles punktis Eesti riik! Iga töötaja pidi võtma vastu otsuse nõnda, et see oleks Eestile maksimaalselt kasulik.

Kui vaatame praegu Eesti ametkondi, siis sinna on kasvanud pehme polster. Me ise justkui enam üldse ei otsusta, vaid ütleme lihtsalt: „Teate, mina ei saagi midagi teha, Brüsselist tulid eeskirjad.“

Aga mina olen ju Brüsselis, loen iga päev neid direktiive ja tean, et kõiki neid või vähemalt enamikku saab ellu viia siiski paindlikult, kui enese eest seista ja kehtestada oma reeglid.

Võtame näiteks ettevõtted. Meie suured ettevõtted on Euroopa mastaabis tegelikult väikesed! Võiksime ometi märgata, et Euroopa Liit pingutab väga palju väikeste ja keskmiste ettevõtete toetuseks. Euroopa strateegiliste investeeringute fondi üks prioriteet on just nende jaoks raha kättesaadavaks tegemine (näiteks saad selle fondi raha kasutada omafinantseeringuna, kui tahad pangalaenuga uusi seadmeid osta – toim). Kuskohas on nüüd see Eesti ametnik, kes ütleks Brüsselis, et meil Eestis ongi sisuliselt iga ettevõte väikeettevõte! Võiksime sellest fondist väga palju kasu saada. Aga kui rahasaamise pingerida vaadata, siis oleme viimaste hulgas! Samas kui Leedu on juba päris nähtav.

Selle põhjuseks on just see, et meie ametnikud poevad euroopaliku kattevarju taha, selleks et mitte riskida. Muidu äkki minister, poliitik või ajakirjandus ütleb, et ai-ai-ai, sa tegid nüüd valesti, nii ei tohi!

Paraku on ka meie rahvuslik hoiak selline, et esimesed tapetakse, keskmised koju tulevad… Aga seda keskmist on juba nii palju, et number ühtesid meil varsti enam ei olegi. Nii et siin on tõsise pöörde vajadus. Teeme seda, mis meile on mugav, kardame riskida, kardame eksida, kardame kaotada seda kohta, kus me oleme. Aga kus me siis ikka nii väga oleme? Umbes kahe kolmandiku peal Euroopa keskmisest. Kas see on meile väärikas koht? Kas me oleme sellega rahul?

Vahel peabki riiki juhtima kui ettevõtet

Vahel mõtlen, et Eesti on Euroopa väike mudel. Kõik Euroopa eelised tulevad väga hästi välja, aga ka hädad on väga mõjuvad. Selgitan seda omaenda kogemuste põhjal. Europarlamendi liikmena olen ühtlasi ka ühe võtmekomisjoni, inimõiguste ja andmekaitse komisjoni liige. Mul on olnud õnne tegeleda need kaks ja pool aastat digituru ja andmekaitse teemadega.

Euroopa andmekaitse määruse lõppvariandi koostamisel olin variraportöör ja direktiivi koostamisel põhiraportöör – tänu sellele oli mul võimalus näha otsustusprotsessi algusest lõpuni väga lähedalt. Loomulikult ristusid selle teema puhul paljud huvid. Minu väikeses kabinetis on istunud Microsofti, Apple’i, Google’i ja Uberi juhid, teiselt poolt jälle suured tarbijakaitse organisatsioonid. Mulle sai selgeks, et tuleviku kavandamisel on Euroopa Liit väga võimas strateegiline vahend. Ja see on Euroopa Liidu kõige tugevam külg, mis erineb täielikult sellest, mida ma Eestis näen.

Euroopa Komisjoni ja parlamendi tasemel mõeldakse väga pikalt ette – seesama andmekaitse reform jõustub kevadel 2018. Samuti on ridamisi tulemas digitaalse ühisturu toimimist tagavaid direktiive. Järelikult on juba praegu võimalik kogu digivaldkonna arengu uue taustsüsteemiga tutvuda ja noppida sealt üles asjad, millega saaks endale konkurentsieeliseid luua.

Huvitav on see, et ülemaailmsed suured gigandid haaravad sellistest võimalustest väga kiiresti kinni. Suured firmad ütlevad kohe: selge, selline on trend, meil on need asjad juba töös; siin on uurimisrühmad, siin on testitud mudelid, kohe tuleme uute lahendustega välja! Enne kui direktiiv kehtima hakkab, on nemad juba platsis!

Selline lähenemine ei pea olema ainult suure firma, vaid võib olla ka väikese riigi lähenemine. Eesti kõige suurem häda ongi selles, et oleme laisaks läinud. Me ei märka neid võimalusi, ei haara neist kinni. Arvan, et on ülioluline niisugusest hoiakust lahti saada. Meil on öeldud, et riiki ei saa juhtida nagu firmat. Aga mingist aspektist peabki riiki juhtima nagu firmat!

Kas ühine Euroopa või sõjad ja diktatuurid?

Muidugi on õhus väga suur küsimus, millele täna keegi vastust ei tea: mis suunda Euroopa üldse läheb. Kas võib täituda negatiivne ennustus, mida me kuuleme väga sageli nii oma meediast kui ka Brüsselist. Isegi Juncker on kasutanud väljendusviisi, mis lubab aimata, et Euroopa Liit võib nähtavas tulevikus laguneda. (Jean-Claude Juncker on Euroopa Komisjoni president. Enne seda on ta olnud Luksemburgi peaminister, rahandusminister ja Euroopa Nõukogu president – toim). Või on tegemist sellega, et Euroopa püütakse hoiatussignaalidega tegelikult paremini tööle panna. Teadvustamaks, et asi on tõsine, tuleb tegutsema hakata.

Töötades hoone keskel on mulle olnud suureks õppetunniks see, et Euroopas puudub riikidevaheline kokkuleppimiskultuur. Nii nagu meil Eestis ei ole erakondadevahelist kokkuleppimiskultuuri. Euroopa Komisjon võib küll mingi asja nädalaga ära otsustada, aga seejärel läheb otsus europarlamenti ja seal võib aega minna kuu või kaks. Siis peab see otsus jõudma Euroopa Nõukokku, kus kõik 28 riiki peavad jah-sõna ütlema. Kuid väga tihti ei lepi nad kokku, sest igaüks tunneb, et talle tehakse liiga või ta saab liiga vähe kasu.

Ja see ongi Euroopa Liidu suurim probleem, mis on tekitanud tunde, et tuleks lahku minna. Kui häda käes, siis muidugi lepitakse kokku. Aga ainult siis, kui häda käes. Kuid hädapõhine asjaajamine ei saa olla mitte kunagi maksimaalselt edukas. Näide selle kohta on kõigil silme ees – migratsioonikriis. Iseendast, kui mõelda, peaks see teema olema absurdne. Euroopa Liit, 550 miljonit inimest, maailma rikkamate hulka kuuluvad riigid, tohutud klaasmajad täis otsuseid tegevaid ametnikke… Kõik võimalused asju kõige paremal viisil korraldada on olemas!

Ja järsku – kõik on paanikas, kui mõnisada tuhat või ka miljon paljasjalgset inimest, kel on teatud hädaolukord, hakkavad jalgsi mööda teed tulema. Justnagu oleks tankiarmee sisse tulnud. Ei ole ju! Ja pagulaste hulk on tegelikult võrreldes suure Euroopa Liiduga kaduvväike!

Probleem on selles, et kui Euroopa Liit loodi, polnud see mõeldud hädaolukordadeks. Nii võibki öelda, et kogu Euroopa Liidu nagisemise ja ragisemise põhipõhjus on selles, et see on projekteeritud sõitma sirgel asfaltteel hästi tuunitud ja timmitud autoga ning kogenud juhi ja viisakate reisijatega. Mitte auklikul või isegi pommitataval teel mingisuguse autoloksuga ning juhiga, kel pole luba, kusjuures autos on reisijad, kellel võivad olla ka kurjad kavatsused. Kriisireguleerimise mehhanismi ei ole, ei ole võimalik teha kiireid otsuseid, kui on ruttu vaja saavutada mingisugust muutust.

Nii et musta huumorit kasutades – Euroopa Liit oleks suurepärane, kui ei oleks liikmesriike.

Siiski ma ei tahaks olla oraakel ja ennustada kõiki hulle asju. Pigem püüame kõik teha selleks, et hoida Euroopat, nagu oskame. Ja siin on näha olulisi muutusi. Me võime küll öelda, et kahe viimase aastaga on olukord Süürias läinud järjest hullemaks. Aga teisest küljest – tänu sellele, et asjad on arenenud teatud piirini, on hakatud tegema asju, mida varem ei tehtud.

Seesama migratsioonikriis on pannud Euroopa tegema otsuseid, mis varem poleks üldse kõne allagi tulnud. Näiteks ühise piirikontrolli loomine. See ei oleks kaks aastat tagasi jutukski tulnud, aga nüüd suudeti see poole aastaga ära teha!

Kokkuleppimise kultuuri ja elujõu küsimus on Euroopas praegu väga oluline ja selle üle arutletakse järjest rohkem. Üht kõige šokeerivamat avaldust kuulsin siis, kui paavst esines 2014. aastal Euroopa Parlamendi ees. „Ma räägin Euroopaga kui vana naisega, kes ei saa enam lapsi,“ ütles paavst.

Kõik jäid toona saalis väga mõtlikuks ja kurvaks. Tegelikult see oli nii tugev väide, et tekitas pärast rohkelt arutelusid. Süvenes tunnetus, et asjad ei saa nii jätkuda; et Euroopa peab leidma kasvu ja arengu allika.

Euroopa Nõukogu eesistumine – ülitähtis Eesti turundamise võimalus

Eesti eesistumine on väga oluline. Kuid kardan, et me ei suhtu sellesse piisavalt tõsiselt. See on meile tegelikult parim turundus! See on meie võimekuse, asjaajamise, ratsionaalsuse ja efektiivsuse ülivõimas demonstratsioon (või ka vastupidi, kui me ei tule eesistumisega toime). See annab meile tagasi palju positiivset ja mitte ainult oskustena, mis me sealt saame (näeme lähedalt, kuidas rattad ringi käivad ja kuidas seda asjaajamist mõjutada), vaid ka asjaoluna, et jõuame uuele astmele oma praeguse mainega, mis on praegu paraku Euroopas kahetine.

Meil on hea eeskuju olemas. Väike Luksemburg eesistujana täitis briljantselt oma rolli, tehes väga energiliselt ja perfektselt selgeks, millised on prioriteedid ja kuhu peab välja jõudma. Luksemburg eesistujana oli valmis tegema väga tõhusat tööd selleks, et kokkulepped tuleksid võimalikult kiiresti ja head. Ta saavutas selle! Ja kõik olid täielikus vaimustuses.

Nii et me ei peaks hakkama midagi leiutama, vaid valima mõned teemad, mis on juba praegu laual ja millega on võimalik jõuda kõigi 28 riigiga konsensusele. Ühine digiturg näiteks. Küberkaitse ja julgeolek. Aga miks mitte e-tervis. Kordan veel kord: eesistumine ei ole asi iseeneses – see on haruldane võimalus Eesti maine parandamiseks Euroopas.

Artikkel ilmus Swedbanki privaatpanganduse ajakirja Fookus numbris 2/2016.

Foto: Heiki Laan.