Kas pangas töötamine ei tähendagi 40 tundi nädalas kontorilaua taga istumist?!

Kirke Metsa 21.05.2018

Tere, uus esmaspäev! Taas on aeg pisut muljetada ja möödunud praktikanädal kokku võtta.

Kas Swedbank ja mu praktika on päriselt ka NII lahedad?

Eelmisel nädalal küsisid mu tuttavad tihti, kas mu töö on päriselt ka nii lahe, nagu ma seda sotsiaalmeedias reklaamin. Võib-olla mõtlevad ka paljud mu blogi lugedes, et ilmselt ilustan väga suure osa jutust, sest õige eestlane ju oma tööd ei armasta. Tegelikult on sellega nii, et ükski asi ei ole kunagi täiuslik ja ka minul on vahel raskemaid väljakutseid. Õnneks olen oma elus jõudnud sinna punkti, kus ma ei näe enda ees ainult lahendamatuid probleeme, vaid just väljakutseid ning õppimisvõimalusi. Küll aga ei usu ma seda, et inimene peaks olema emotsioonitu ning igas olukorras manama näole võltsi naeratuse (meenuta Bree’d „Meeleheitel koduperenaistest“).

Ma ei ole kajastanud oma ebakindlaid hetki näiteks Instagrami story’des, sest need emotsioonid on olnud mööduvad. Ma jagan tunnet, mis on päriselt minu sees iga päeva alguses ja ka lõpus – rahu oma töökoha ja ettevõtmiste osas. Hea küll – olen Swedbankis praktikal olnud ainult kaks nädalat ega tunne veel kõiki selle töö tahke, aga pärast rännakuid tööturul ja välismaal, olen ma lõpuks jõudnud alale, mille vastu mul on kirg. Kõik need hetkelised ebakindlusest tulenevad emotsioonid kahvatuvad täielikult, kui mõtlen sellele, et olen praegu selles kohas, millest veel aasta tagasi ei julgenud isegi unistada.

Ma väga loodan, et vähemalt mõned noored, kes on minemas praktikale või astumas koolist tööellu, loevad seda blogi. Algus on alati raske ja tuleb vaeva näha, et tunda ennast valitud alal enesekindlalt. Kool ei tee kellestki spetsialisti. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et kuskilt peab alustama ning seejärel tasapisi edasi liikuma. Muu tuleb elukogemuse, töö ja sihikindlusega.

Aga milles minu ebakindlus siiski seisneb?

Allpool on Instagrami päevapilt teisipäevast. Tahtsin teha ägeda pildi Tallinn Marketing Weeki seminaril, kus minu juhendaja ja Swedbanki Sotsiaalmeedia juht Kristel esines. Esialgu tegin lihtsalt proovipildi, et näha, kuidas kaamera käitub toavalguses. Pärast seda kaamera enam pilti ei teinudki, sest patareid said tühjaks – tulemuseks oli üks kehv pilt, mille pidin ka Instagrami panema. Kas see ebaõnnestumine tõi hea emotsiooni? Ei. Kas ma õppisin sellest ning liikusin edasi, tundes endiselt rahu? Jah.

Kõigil lähevad mõned asjad kehvasti, tuleb lihtsalt õppida ja targemana edasi liikuda.

Aga  jagaks nüüd nädalast muljeid ka!

Eelmine nädal algas sellega, et Tööandjate Keskliit kuulutas Swedbanki Eesti parimaks praktikakohaks ning ka minul oli võimalus autasustamisel osaleda. Sain päevapildi teha Robert Kitiga, kes on Swedbanki juht. Tema ametikoht minus hirmu ei tekitanud, sest tegemist on igati sõbraliku ja muheda inimesega.

Lisaks läks möödunud nädalal  üles nii blogi kui ka video minu esimesest päevast ja ütlen ausalt – veider oli neid vaadata. Pigem olen alati tähelepanu keskpunktist eemale hoidnud ja sotsiaalmeedias küllaltki privaatset elu elanud. Samas jäin ma selle videoga rahule, mille maestro Kristjan kokku monteeris ja sain ka blogipostitusele head tagasisidet. Teisipäeva hommikul paparatsosid maja ees ei olnud ja sain aru, et tohutut kuulsust see asi ikkagi kaasa ei too – võisin elu rahulikult edasi elada.

Jehuu, Swedbank on parim praktikakoht 2018!

Kristel tuli ja tiris mu kontorist välja

Teisipäeval ja kolmapäeval oli tavapäraselt Tartus resideeruv Kristel Tallinnas ja tundub, et kui tema siin on, siis rändame suure osa tööpäevast ringi. Teisipäeval oli põhiline fookus Tallinn Marketing Weekil, kuhu Kristel mu lahkelt kaasa võttis. Sain uusi teadmisi sotsiaalmeedia influencer`ite kohta ja õppisin, kuidas läbi nende turundada. Olin megatänulik ning (#feelingblessed), et üldse kaasa sain minna, sest pilet seminarile maksis umbes sama palju nagu Stone Sour’i kontserdipilet, kuhu ma järgmine kuu kavatsen minna.

Kolmapäeval sain aga osaleda software engineer töökuulutuse photoshoodil, mis toimus Telliskivi loomelinnakus. Käisin elus esimest korda päris fotostuudios ja eriti tore oli see, et sain ka ise testpiltide jaoks kaamera ette astuda. Pärast seda oli meil väga lahe koosolek agentuuris Mediacom, mille rõdult saime kontrollida, kuidas Tallinna loomaaia elevantidel läheb – nad paistsid igati rahulolevad ja ka meie olime rahul oma põgusa loomaaia külastusega.

Tsekime Kristeliga fotoshoodi pilte

Endiselt pole kontorilaua taha jõudnud..

Neljapäeval vahetasin aga üheks päevaks ametit ning minust sai Swedbanki nõustamiskeskuse (edaspidi NÕK) töövari. See oli minu jaoks üllatavalt emotsionaalne päev, sest tõi mind mingil määral tagasi maa peale. Esiteks on NÕK täiesti teises majas ja sealsed töötajad olid minu jaoks võõrad. Sellegipoolest võeti mind väga soojalt vastu  ja päev möödus vahvate inimeste seltsis. Maa peale tõi mind aga see, et enamik inimestest  tegeleb seal päevast päeva probleemide lahendamise ja klientide väga erinevate emotsioonidega – ometi olid need ühed kõige südamlikumad ja positiivsemad inimesed. Ma ei imesta, et Swedbankis on väga paljude inimeste töölaudade peal auhinnad hea teeninduse eest, nad on tõesti  oma töö eest tunnustamist väärt. Aitäh, NÕK! Ma loodan, et saan teid oma praktika jooksul veel külastada!

NÕK õpetas mulle palju. Aitäh teile!

Reede, reede, reede.. jälle olin pool päeva majast väljas. Siit ka vastus pealkirjas olevale küsimusele – pangas töötamine ei pea tähendama ainult rutiinset tööd laua taga.  Nimelt külastasin ma reedel jälle Tallinn Marketing Weeki ja sain õppida Z-generatsioonile turundamise kohta. Ammutasin sealt väga palju uut kasulikku infot, millele ma varem ei olnudki mõelnud. Näiteks tihti räägitakse, et uus generatsioon veedab liialt palju aega nutiseadmetes ja see on väga halb. Samas ei räägita, kuidas Z-noored hoolivad maailmast, sest nad on suure osa elust internetis olnud ning omavad väga laia silmaringi. Hing tundis ainult suurt rõõmu selle üle, sest tundub, et tulevik on tarkade ja edukate noorte kätes.

Päevapilt tuli aga Martti Hallikuga isiklikult, sest tema oli üks seminaril kõnelejatest. Pean tunnistama, et mina päris die-hard fänn ei ole, aga loomulikult oli tore kohtuda ja vähemalt sain oma väikese õe kadedusest roheliseks ajada.

Martti oli ka päriselus väga sõbralik ja lahkelt nõus pilti tegema.

Ülejäänud reedest möödus kohustuslike koolituste tähe all, sest kõik Swedbanki töötajad, eriti uued, peavad läbima mitmeid koolitusi. Ma ei kurda, sest tegelikult on lahe, et üks ettevõte panustab töötajate koolitamisse. Tihti särab paljudes töökuulutustes repliik, kuidas töötajaid jõudsasti koolitatakse, aga minu varasem kogemus näitab, et heal juhul visatakse alguses mõned kohustuslikud materjalid kätte ja edaspidi tähtsatel teemadel inimesi ei koolitata.

Nüüd aga algab taas uus nädal, kus pean lisaks tööle tegema ka koolitöid ning valmistuma eksamiteks.

Teie aga jälgige ikka igapäevaselt Instagrami @swedbankeestis, et minu tegemistega kursis olla ja kellel sessi pole, see nautigu palun minu eest ka seda võrratut ilma!

Kuna ühe blogipostitusega ei jõua kõike ära rääkida, siis vaadake maestro Kristjani videot meie viimase aja tegemistest:

Tsauplau!